Olen nüüd endamisi mõtiskelnud natuke veel selle Riigikoju "komisjoni” seni veel avaldamata rapordi üle. Mitte niivõrd sisu üle, kuna ma pole kogu asja lugenud (ega oskakski kommenteerida, kui see peaks olema peaasjalikult tehnilistest hädadest), vaid kuidas rapordiga toimiti.
Kuna eestlased, aga eriti mõned komisjonäärid, on nn Soome kaitsemudeli fännid, küsisin endalt, kuidas Eduskuntas eks-kindralid (kui neid seal oleks) ajanuks asja?
Esiteks, nad poleks ealeski sellest teinud pressisündmuse ja lasknud avalikuse ees väidetavat musta pesu õhutada ja juba enne rapordi avaldamist. Nad oleksid teadlikud, et mistahes provintsipoliitilisi plusspunkte nad “rapordiga” saavutanuks, annaksid nad samal ajal Eesti vaenlasele mitte plusspunkte, vaid trumpe, nii propagandistlikke kui strateegilisi, näidates millised on Eesti kaitse nõrgad kohad.
Teiseks, kui nad oleksid nagu Soome endised kõrged ohvitserid, nad jaganuksid oma rapordi Kaitseministrile, Peaministrile ja Presidendile, aga mitte avalikusele. Nad taodelnuks Põhiseaduses sätestet Vabariigi Presidendi Riigikaitse nõukogult võimalust tutvustada oma raport ja arutada selle sisu üksikasju Nõukogu liikmetega. Riigikaitse nõukogusse kuuluvad Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning kaitseväe juhataja, ehk kõik, kes vastutavad riigikaitse eest.
See toimuks kõik kinniste uste taga. Ilma kollase kärata saaksid kriitikat saanud asutused ja isikud seletada või isegi lausa möönda, et ühes või teises punktis on komisjonääridel õigus. Ja komisjonäärid, kes ju on samuti meie ühise Eesti Asja eest väljas, saanuksid ka möönda, et mõnes küsimuses mindi liiale.
See kõik on nüüd võimatu. Jälle on meil nii olulises asjas nagu riigikaitses provintslik mudaloopimine ja plusspunktide otsimine.
Oleme Eurooplased, saagem ka täiskasvanuks.